Tere tulemast !  Welcome! 

Ülo Kangur'i  koduleht 

Mägedest paremad on mäed, kus pole veel olnud!

Matkad Euroopa katusele

Hea matkasõber, praegu on uue aasta matkade planeerimise aeg, tule  Harju

Matkaklubisse ja küsi nõu kuidas seda ohutult teha. Sind abistavad kogenud matkatreenerid.

Soovitav on kevadel osaleda mainitud klubi õppustel. Infot saad ka kodulehelt www.matk.ee.

Itaalia Courmayeur’i linnakesest Alpide peaahelikule

Sõidame 10. augustil 1999 Aosta linna (Valle d’Aosta maakonnas) lähedasest

kämpingust edasi umbes 40 km kaugusel asuvasse Courmayeuri linna. Otse kesklinna

parkimisplatsile jäävadki meie bussid järgmisteks matkapäevadeks. Imetleme remondis

oleva Mont Blanc'i aluse eurotunneli suuet, mis ühendab Itaaliat Prantsusmaaga. Tunnel

kulgeb siit Mont Blanci massiivi alt 11,6 kilomeetrit läbi Prantsusmaale, Chamonix lähedale.

See rajati aastatel 1959.... 1965 tol ajal maailma pikima autotunnelina.

Courmayeur’i linnake on väga maaliline: tihedalt ümbritsevad seda igast küljest

võimsad mäeahelikud koos rippliustikega. Tore on siit Itaalia keskpäevasest palavast

rohelusest vaadata tumedaid mäeahelikke ja kuulata nende vahelt rippliustikelt langevaid

mürisevaid lumelaviine. Linnakeses võib suveperioodil sageli näha kohalike mägilaste

rahvariideid, isegi rongkäiku. Rahvariiete juurde kuulub ka alpikirka – ikkagi mägede rahvas!

Ja mitu kaljuronimisseina on otse linna keskväljakul! Ja muidugi itaallaste külalislahkus,

mida me kogeme nii vajaliku kaardimaterjali ja alpinismivarustuse muretsemisel kui ka

toiduainete hankimisel.

Meie grupil on seljataga nädalane aklimatiseerumiseperiood Monte Rosa mägedes

(Penniini Alpides Shveitsi ja Itaalia piiril). Oleme juba harjunud kõrgmägede hõreda õhuga ja

edukalt läbinud vajalikud õppused liustikurohkes mäemassiivis, mis on hädavajalikud

Euroopa kõrgeimasse tippu tõusmiseks.

Ja juba kiirustamegi linnaliini bussile, mis viib meid paari peatuse võrra kõrgemale.

On järsud kurved F. Dora di Veny jõe kaldal. Matka võib alustada nii viimasest kui

eelviimasest bussipeatusest. Suund on Miage liustiku moreenvallidele. Siin jõe kaldal tuleb

ikka markeeritud radu otsida: siis on kergem võsast, kividest ja moreenvallidest üle saada.

Kell 12 võtame kotid selga. Kasutame numbritega 17, 42 ja 18 markeeritud radu. Siin

liigub nii kohalikke pikniku pidajaid kui ka tõsisemaid mägironijaid. Esimesed viimastest

rohustest platsidest mudase järvekese juures palju edasi ei tõuse.

Siit edasi on mõistlik otsida rada tõususuunas parempoolse moreenvalli teraval harjal.

Rada viib umbes 2 km edasi ja keerab siis kaljunuki juures tõususuunas paremale. Veel saab

paar kilomeetrit liikuda sellel moreenvallil. Edasi tuleb liikuda Miage liustiku keskmoreeni

suurtel kividel ja otsida kõige tasasemat, kergemat liikumisteed. Paljudes kohtades on

moreenikivide all liustikujää.

Miage liustiku ülaosa on lumega kaetud. Ja varjatud pragudesse kukkumise ohu tõttu

võib siin köisseongus liikuda. Tuleb laveerida ka avatud jäälõhede vahel. Peale teist (või

kolmandat: esimene on kaljusaarega poolitatud) ägedat parempoolset (tõususuunas)

rippliustikku otsime tõususuunas parempoolsetel, kollastel kaljudel markeeritud kaljuraja

algust. See paljukäidav rada viib Gonella hüti- mägihotelli suunas.

Kaljurajale pääsemiseks tuleb natuke manööverdada liustikulõhede vahel ja natuke

tagasigi pöörata. Raja otsa leidmisega ei peaks raskust olema: küllaltki sageli on kividel näha

kollaste ringidega markeeringut. Muidugi võib siia, Miage liustikule jääda ööbima ja teha

edasise raja luuret.

Kaljurada keerutab tugevalt ja järsult üles. Peale vihmasadu tuleb siinsel kalju- ja

rusunõlval ettevaatlikult astuda. Raskemates kohtades on statsionaarsed köied, ketid ja

redelidki. Ronime umbes tund aega. Jõudes tasasematele kaljudele lumekeeltega teeme

pikema peatuse. Kuna kopteri platsile telkima ei lubata, siis võib siia lumekeelele ööbima

jääda. Kohta, kus juhuslike langevate kivide ohtu pole, tuleb hoolikalt otsida. Tasandame

meiegi lumele kaks telgikohta. Kolm meest leiavad sobiva kivialuse, milles saab

magamiskottidega ööbida. Ilm on ikka tavapäraselt pilves ja vahetevahel tuleb vihmagi.

Õhtusöögi keedame priimustel. Õhtul näeme möödumas üht Poola gruppi. Tänane liikumistee

-- 15 km.

Gonella hütist - mägihotellist teele

11. augusti hommikusest varajasest stardist ei saa uduvihma tõttu asja. Peale

hommikusööki alustame kell 7.10 liikumist. Ületame jäise lumekeele, umbes 70 m et tõusta

jällegi kaljudele. Raskete kottidega kulub kaljurajal, selle kettidel ja redelitel tõusmiseks ligi

40 min. Siis olemegi Gonella mägihotellis. Kõrgus 3071 m. Siin on teenindus: soe söök,

baar, ööbimisvõimalus. Varustamine käib muidugi kopteriga. Järskude kaljude tõttu on

maandumisväljakuks ehitatud sõrestikuline metallkarkass- alus. Kohtame siin ka sakslasi, kes

tahavad ka siit Mont Blanc' le tõusta. Muidugi siin hotellis ööbides. Siit tavaliselt Euroopa

riikide alpinistid ka alustavad tipu ründamist.

Mõned aastad hiljem oli siin 3-liikmelisel Eesti matkagrupil tõsine probleem ja

valearvestus. Neil ei lubatud siit kõrgemale liikuda ... ja libedatel kaljudel ei julgenud üks

poistest alla laskuda. Telliti allasaamiseks päästekopter ja pärast tulid kõigile kolmele 3400

eurosed arved Itaalia päästeteenistuselt.

Gonella hotellist jätkame liikumist kell 9. Laskume natuke alla Dome liustikule.

Edasi tõuseb rada tõususuunas liustiku vasakpoolsel osal. Peagi tuleb kassid alla panna ja veel

parem on jätkata liikumist köisseongutes. Järsemad tõusud jäisel lumenõlval vahelduvad

tasasemate osadega. Jätkub nii avatud kui lumega kaetud jäälõhesid! Tuleb turnida ka

pehmetel lumesildadel. Tavalise külma ööga püütakse seda läbida kella 2.. 3 ajal öösel

hotellist alustades. Täna on aga sula, vihmane, tatine. Seega on vaja erilist ettevaatust!

Peagi näeme ka päikest, mis teeb lume veelgi pehmemaks. Jätkame vapralt

edasiliikumist. Kella 14 paiku peame suurte seerakite (jääkuhjatiste) juures külma lõuna. Kell

14.45 jätkame. Sajused ilmad on raja kinni tuisanud. Otsime Dome liustiku keskelt ülaosa

platoole tõusu võimalust, kuid edutult. Pääsutee leiame peale pikemat luuret tõususuunas

liustiku paremal äärel. Siin tuleb tugiköiel liikudes pehmeid lumesildu ettevaatlikult ja

julgestuses ületada.

Dome liustiku ülemisele astangule jõuame kell 16.10. Raske on pärastlõunal liikuda

sügavale sissevajuvas sulas lumes. Seda teavad kogenud mägironijad. Arvame ära tundvat

tõusutee mäeharjale. Aga seda juba homme varahommikul. Täna aga tasandame lumele

telgiasemed ja paneme asjad päikesepaistel kuivama. Õhtul teeb grupijuht koos abilisega

tõusutee luuret. Peagi laskub samast loogilisest kohast üks grupp: kõik on õige. Ja miks see

peakski vale olema – meie grupijuht on siin ju enne käinud. Koht on õige, aga liustike ja jääning

lumenõlvade raskus erineb aastate lõikes väga palju.

Meie laager Dome liustikul.

12. augustil tõuseme natuke peale kella 3 öösel. Külmakraadide ja pimeda tõttu võtab

söök ja asjade pakkimine arvatust enam aega. Paneme kassid alla ja võtame köiskondadesse.

Ja juba tõusemegi hanereas Dome’ liustiku laiade lõhede vahel. Ka Ingrid leiab et on ikka

väga hea külmunud liustikul liikuda. Lumi ja jää ainult krõbiseb meie mägisaabaste all.

Otsmikulambid valgustavad piisavalt ja peagi lisanduvad ka esimesed koidukiired. Alt tulevad

juba teisedki grupid, põhiliselt muidugi Gonella mägihotellist. Liigume taskulampide

valgusel nagu jaaniusside rivi.

Tõusu kaljusele mäeharjale on umbes 200 m. Kassidega külmunud lumel liikudes

kulub selleks ainult paarkümmend minutit. Päikesetõusu tervitame juba kitsal kaljusel

mäeharjal. Vaevumärgatav rada on kohati ainult saapalaiune, mõlemal pool haigutab

mõnesaja meetri sügavune kuristik. Liigume üheaegse julgestusega. Põhiliselt lumine rada

keerleb kaljunukkide vahel, millest saab kohati ka kinni hoida. Mõlemal pool teravat harja aga

on aga ikka mõned sajad meetrid sügavikku. Kõnnime nagu katuse harjal. Nii et eksida ei või

ja seongukaaslasi tuleb usaldada. Järsemad tõusud on põhiliselt lumised, sügavas lumes.

Mäeharjal kõndimiseks kulub paar tundi (koos puhkepausidega). Unustamatud vaated harjalt

aga väärivad seda vaeva.

’Katusehari’ Mont Blanci tippu Itaalia poolt.

Laiale lumisele sadulale Vallot' hüti, avariimajakese lähedale (4200 m) jõuame kell 9.

Siia tuleb Prantsusmaalt Chamonix' linna poolt lihtne rada. Ka täna tuleb sealt Alpide

suurimast turismipiirkonnast palju mägironijaid. Palju on kogemusteta üksiküritajaid.

Eesti Entsüklopeedia 6. köitest loeme: Mont Blanc, prantsuse keeles ’valge mägi’,

Euroopa kõrgeim mäemassiiv, asub Lääne-Alpides, Prantsusmaa ja Itaalia piiril, tipu kõrgus

4807 m. Esimesena tõusid Mont Blanci tippu prantslased M.Paccard ja J.Balmat 8.08.1786.

Laiale lumisele sadulale püstitame telgid ja jätame neisse oma seljakotid. Võtame

kaasa paar tipukotikest toidu ja soojade riietega. Samuti fotoaparaadid ja videokaamera. Kohe

jätkame tõusu, nüüd juba tihedas rivis. Paarisaja meetri kaugusel möödume Vallot' hütist,

avariimajast (4362 m). Tõus on lumisel harjal, sügavas lumes. Järsemad astangud, kuplid

vahelduvad tasasemate aladega. Rahvast on siin palju liikumas, põhiliselt muidugi lihtsal

marsruudil Prantsusmaa poolt tulijad. Soodsa ilmaga käib tipus ühe päevaga paarsada inimest.

Kell 10.45 jõuab meie esimene seong tippu, ikka sügavas lumes sumbates.

Mont Blanci tipus, rist näitab kõrgeimat kohta - tippu.

25 min hiljem ka viimane, kolmas köiskond. Päris tipus on lumme torgatud väike

puu-rist. Ilmselt hukkunute mälestuseks. Euroopa katusele, Mont Blanc’i tippu jõudmist

tähistame traditsioonilise shokolaadiga. Laseme fotoaparaatidel ja videokaameral suriseda....

kuni mäevaim hoiatab paari minuti jooksul tugevneva tuule ja lumesajuga. Meie grupp

otsustab kiirelt laskuda ... Nii arvavad paljud tänased tipuvallutajad, kuid mitte kõik ei oska

ohtu hinnata. Liigutakse veel ülespoolegi ... kuni mõne meetri kauguselegi enam midagi ei

näe.

Alla kurule, oma telkide juurde laskumiseks kuluks tavaliselt pool tundi, kuid täna?

Kas ikka leiame üha tugevnevas lumetormis tagasitee? Teame kui kerge on tormis jäljed

kaotada ja nii ohtlikule jäisele nõlvale sattuda....Siiski juba paistab Vallot’ avariimajake.

Praegu on siin veel suhteliselt vaikne, aga palju inimesi on veel tipu lähistel. Majake on

alumiiniumist karkassiga, alt trepist sissepääsuga, akendega. On paar koikut ja mahutab ligi

poolsada inimest. See avariimajake on teeninduseta, aga päästekopteri saab siit välja kutsuda.

Kui torm veidi vaibub, siis laskume veel paarsada meetrit oma telkideni. Ja hästi

teeme: meie grupi telkidesse palub varsti tormivarju paar ''valget inimest'' Austriast ja

Prantsusmaalt. Neilt kuuleme et avariimajake on juba täiesti ülerahvastunud. Meie telgis on

ikkagi parem kui avariimajas püsti seistes hommikuni tormi vaibumist oodata! Teame et

ootamatute tormide ja laviinide tõttu hukkub Mont Blanc' i piirkonnas keskmiselt 200 inimest

aastas. Nagu hiljem selgub, on ka täna ohvreid. Meie aga sulatame lumest vett ja joome peagi

kuuma teed. Pakume seda oma külalistelegi....

Euroopa katuselt tagasi

13. augustil on äratus on hommikul kell 6. Lumetorm on läbi. Söök ja külmunud

saabaste jalga-saamine koidu eel võtab aega. Jälle köisseongusse, kassid alla ja kell 7.30

võtame kotid selga. Esimesed tõusjad -laskujad on peale tormi raja juba sisse tampinud. Mitu

gruppi tuleb meile vastu. Neil on tipputõus veel ees. Liigume tagasi meile juba tuntud

mäeharja mööda, laskume üheaegse julgestusega liikudes Dome liustikule. Liustikule jõuame

kell 8.30.

Dome liustikul laskumiseks kuni Gonella mägihotellini kulub meil 2 tundi. Kopteri

platsile hotelli kõrval koguneb peagi põhiosa eile üleval avariimajas olnud seltskonnast.

Keedame süüa, kuivatame asju, puhkame.

Kell 14 jätkame laskumist mööda meile tuttavat kaljurada Miage liustikule. Võtame

kaasa ka ühe noormehe , kes halva enesetunde pärast ei läinud grupiga koos Mont Blanc'ile.

Kaljurajal koperdavad mitu kohalikku itaallast, kes püüavad siinsete statsionaarsete köite peal

alpinisti karabiiniga liikuda. Vajalikku alpinismitehnikat ja varustust tuleb ikka eelnevalt

tundma õppida!

Kaljuraja keskel unustab üks neiu oma seljakoti julgestamata ja juba see alla

veerebki. Osaleme 'päästeoperatsioonis' ja saame seljakoti ühisel jõul ikka kätte. Polnudki

päris alla veerenud, vaid kaljude peal poolel teel rippuma jäänud..... õnneks!.

Kell 18 jõuavad viimased alla meile juba tuntud mudase järve telkimisplatsideni. Siin

on mäenõlva ja rohuse moreenvalli taskus esimeste nulgude juures päris soe ja vaikne.

Vasakpoolsete kaljude kohal avaneb üleval kõrgel üks mägionn. Ka puhta veega ojake vuliseb

siin.

Meie aga teeme õhtusöögi eel pisikese kroki ringi. Grupijuht Toomas Holmberg

õnnitleb meid eduka tipuvallutamise puhul. Kõik grupiliikmed käisid Mont Blanc'il ära. Kuigi

enamusele oli see esimene matk kõrgmägedesse ja mõni pole kunagi sportigi teinud. Aga

tahe, vajalikud õppused ja püsivus viisid sihile. Meie grupi marsruut: Ciaval- Giordani tipp-

Gnifeti hot- Margerita hot- Ciaval (Monte Rosa massiivis); Courmayeur- Gonella hot- Mont Blanc’i

tipp- Courmayeur.

Meie lähedale kogunevad ka teised Noorte Matkaklubi 1999.a mägituriaadi grupid.

Turiaadil osales 8 matkarühma kokku 77 matkajaga, enamik tõusis Mont Blanc´i tippu

Itaalia poolt. Üritus oli teatud jätkuks kunagistele väga populaarsetele mägituriaadidele.

Osa gruppidest jäi Miage liustiku kivide vahele varjulisse kohta ööbima. Aga siin

esimese rohu peal on muidugi parem ja varjulisem. Kui ikka jõudu jätkub, siis tasub siia tulla.

Siin liiguvad juba ka kohalikud suvitajad, lastega ja ilma. Tänane liikumistee -- 14 km.

Alpinismi sünnimaalt Mont Blanci tippu

Hea lugeja, nüüd vaatame mis toimub Euroopa katuse - Mont Blanci teisel poolel,

Prantsusmaal. Lõpetame Harju Matkaklubi 2008. aasta matkad Prantsusmaal Les Cimes’

kämpingus Les Bossons’is, kahe Mont Blanci massiivilt langeva liustiku keele lähedal. Siin Chamonix

linna ja Les Houches asula vahel on kokku 4 kämpingut. Kämpingu rohelusest telkide vahelt on hea

imetleda käidud teed üle tumeda kolmnurkse kaljumassiivi Mont Blanci lumisesse tippu Prantsusmaa

ja Itaalia piiril. Ja rahvast on siin palju, samuti mägironijaid, alpiniste.

Pole ime, et just sellise lummava vaate mõjul ja siinses orus tekkiski alpinism. Esimesena

tõusid Mont Blanci 4810 meetri kõrgusesse tippu prantslased doktor Michel Paccard ja Jacques

Balmat 8. augustil 1786. Sellest jutustavad üksikasjaliselt alpinismimuuseumid Chamonix’ linnas ja

Les Houches.

Harju Matkaklubi matkareisil 18.07-03.08.2008 jõudsid Mont Blanci tippu 6 inimest ja 40

sooritasid mäe ümbruses jalgrattamatkad.

Tete Rousse hütt- mägihotell (3167 m)

Mägitramm.

Lisan mõned soovitused mägimatkajale, kes tahab tippu jõuda.

Prantsuse Gouter’i rada Chamonix oru poolt on tehniliselt lihtsaim tee Mont Blanc’i tippu.

Muidugi on siin väga tihe liikumine ja kivide oht. Tipp ja ülemine Couter’i hütt -hotell

kolmnurkse kalju peal-- on nähtavad juba alt Chamonix’ linnast ja Les Houches’ asulast

samas orus.

Tipus võib ära käia 2...4 päevaga, see aeg laseb ka normaalselt aklimatiseeruda.

Näiteks Les Houches’ asulast (1010 m) köistee alumise jaama juurest kämpingust:

1. päev: sõit Bellevue köisteel samanimelise hotellini (1794 m), sealt mägitrammiga Nid d’Aigle,

trammi ülemisse jaama (2372 m) ja tõus rajal Tete Rousse hütini (3167 m);

2. päev: tõus põhiliselt kaljurajal Gouter’i hütini (3817 m). Siin on vaja olla väga ettevaatlik, sest

suurest kaljukuluaarist (GC) langevad sageli kivid;

3. päev: tõus lumisel rajal teeninduseta Vallot’ (4362 m) hüti kaudu Mont Blanci tippu (4810 m),

laskumine tagasi Gouter’i hütini;

4. päev: Laskumine Nid d’Aigle, trammi ülemisse jaama (2372 m) ja alla Les Houches’.

Mont Blanc Chamonix poolt.

Teekonna raskus kasvab kõrguse kasvades. Tipupäev algusega Gouter’i hüti juurest kujutab

endast 990 meetrit tõusu. Sõltuvalt tingimustest võib liustikel liikumine Gouteri hüti ja tipu vahel olla

suhteliselt sirgejooneline. Mägi võib olla väga külm ja tuuline. Olge valvel kohalikult tuntud nn.

„eesli pilve“ ees, mis moodustub tipul. Kui tuule kiirus ületab 55 km/h, tuleks tippu tõusmine edasi

lükata. Sellest teavitatakse ülemisi hütte regulaarselt.

Nid d’Aigle’st, mägitrammi ülemisest jaamast Tete Rousse liustiku ja hütini viib lõunasse

lai rada. 50 meetri pärast pöörduge vasakule rajale, järgige punaseid märke, ignoreerides paremale

suunduvat rada, mis viib Bionnassay liustikule. Minge üles seljaku jooneni ja Baraque des Rognesi

teeninduseta hütini (2768 m). Kord juba seljakul, järgige rada, punaseid märgistusi ja aeg-ajalt olevaid

trossidega lõike Tete Rousse liustiku ja hüti suunas. Tete Rousse’ hütis (hotellis, 3167 m) on

voodikohad koos söökidega tavaliselt broneeritud. Telkida saab hüti juures rusul või lumel.

Tete Rousse’ hütist Gouter’i hütti üle Suure Kuluaari/ Grand Couloiri (GC). Peale Tete

Rousse hütti minge üle Tete Rousse liustiku keele vasakule küljele. GC on 3300 m kõrgusel, 20

meetrit laiuselt, lumine ja vesine, päikesega hakkab ülalt kive kukkuma. Alates sellest punktist kandke

kiivrit! GC tuleb ületada väga ettevaatlikult, nii laskumisel kui tõusmisel. GC vasakul pool saate

turvaliselt varjuda ja jälgida teisi inimesi ületamas GC-d. Parim oleks kui jõuate siia varahommikul.

Ärge olge GC ületades seongus. Punane päästekopter toob sageli just siit kannatanuid alla liustikule.

Alates siit järgige ülesseatud trosse ja punaseid markeeringuid. See osa teekonnast on mõnes

kohas väga järsk, peaksite kaaluma rinnasideme kandmist ja kinnitama end trossi külge repsu ja

karabiiniga. Teekond lookleb järsult üles Gouter’i hüti suunas. Sellele osale on antud II raskusaste

mägedes. Couter’ hütis (hotellis) on ööbimiskohad tavaliselt broneeritud. Telkida saab hüti lähedal

lumel.

Ja järgmisel  päeval edasi tõus lumisel rajal teeninduseta Vallot’ (4362 m) hüti kaudu Mont Blanci tippu. Vallot hüti juures  ühinevad Prantsuse ja Itaalia poolt tulevad rajad. Ilusat ilma ja vaateid!

Ülo Kangur, matkatreener

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: