Tere tulemast !  Welcome! 

Ülo Kangur'i  koduleht 

Mägedest paremad on mäed, kus pole veel olnud!

Trollidemaale energiat laadima

Olen Norras korduvalt matkanud ja kõige paremad muljed on valgete ööde ajast, Jaanipäeva ajast. Lugege seda ka Delfi Reisijuht alt: http://reisijuht.delfi.ee/news/reisijutud/matkapaevik-trollidemaalt-saab-valgete-oode-ajal-energiat-laadida.d?id=68647203

             Trollidemaa Norra pakub imelisi vaateid, erinevaid maastikke ja suhteliselt suuri kõrguste vahesid. Samuti kahe ookeani hingust fjordide kallastel. Just sellistes mägedes, kus pinna reljeef muutub väga kiiresti, saab asjatundjate soovitusel palju erergiat.  Et elada täisväärtuslikku elu ise ja jagada seda teistelegi.

             Sellele lisandub veel jaanipäeva paiku valgete ööde lummus. Aga kõigest järjekorras matkajuhtide silmade läbi. Sirvime paari aasta tagust auto/ jalgsimatka päevikut:

        3.juulil, vaateplatvormile fjordi kohal

   Alustame tõusu 207 m kõrguselt (merepinnast) parklast tugeval rajal, mis lookleb puude vahel aina kõrgemale. Siin liigub palju rahvast: nagu rahvamatkal! Peagi hakkab tugev vihmasadu. Matkajaid see ei peata: vihmakeebid peale ja edasi!  Meie ees liiguvad  11-aastane Ken ja alpinist- lumeleopard Helme. Üleval on ühes kohas julgestustross. Allavaates haigutab tühjus... Jätkame tõusu võiduka lõpuni. Ees ikka Ken ja Helme. Vaateplatvormil on siin praegu paarsada inimest. Naudime ilusaid vaateid Lysefjordile ja kaugemale..... Atlandi ookeanile. Teame et Prekestolen (kantsli) kalju asub Rogalandi maakonnas ja langeb 597 m kõrguselt  Lysefjordini, on see populaarne paik rahvamatkadeks Samuti langevarjuhüppeks seisvalt aluselt (basejumping).  

     7. juulil, mandri-Euroopa suurimale liustikule (480 ruutkilomeetrit)

                       Kl 5.45 alustame neljakesi tõusu Lodalskapa mäe suunas. Eilne liikumistee luure näitas et eratee lõpu parklast, mille lähedal me telgime, veidi kõrgemal on farm (585 m) koos Bodalsater’i alpilaagriga. Sellest viib rada Bodalsbreeni liustikule. Enne liustiku keele avanemist vaevakaskede vahelt, hargneb rada vasakule üle korraliku silla Lodalskapa mäe suunas, kahe kose vahele. Meie eesmärk – Lodalskapa mägi -- on udus, pilvedes.

                        Lodalskapa mägi (2083 m) on mandri-Euroopa suurima liustiku – Jostedalsbreeni (Jostedali liustiku)--  kõrgeim punkt. Mõned firmad pakuvad giidiga retke sellele. Liustik paikneb Lõuna-Norra läänerannikul Sogn og Fjordane maakonnas. Jostedalsbreen asub Lusteri, Balestrandi, Jølsteri ja Stryni valdades. Liustik kuulub Jostedalsbreeni rahvusparki, mis  asutati 1991. aastal.

                Kiireim tee Lodalskapa’le algab Bodalsater’is 585 m kõrgusel. Siin on väike alpilaager. Jääõppusi tehakse tavaliselt tõususuunas paremal, Bodalsbreeni liustikul. Rada viib üle silla kahe kose vahele, kus algab järsem tõus suurte kivide vahel üles Bodaleni,  Brattebakkeni mäkke.               .             

                    Rada jätkub üle Bohrsbreeni liustiku Lodalskapa edelaribile Staleskari lähedal. See on tavaline sisenemispunkt Lodalskapa’le. Liustikul on tavaliselt suve algul ohutu lumi. Kuid köis ja kassid võiksid kaasa olla. Smattene jääkosk on teine populaarne tee liustikule. Edasi järgneb eespool kirjeldatud marsruut.

                  Kahe kose vahel tõuseb rada järsult üles. Rada lookleb serpentiinides aina kõrgemale.Kivist tuurid aitavad rada leida. Tagasivaates paistavad all orus meie telgid ja alpilaager. Kose kohal suruvad madalad kaljud raja kokku. Seal on postkastis vihik tippuminejate jaoks. Kirjutame meiegi kl 9 paiku sinna oma nimed.

                  Kivituuridega rada toob meid Bohrsbreeni liustikule. Võsast välja jõudes muutub ilm oluliselt halvemaks: puhub tugev tuul ja nähtavus hakkab kaduma. Paneme soojad riided selga, kassid alla ja liigume piki liustikku köisseongus. Peagi,  umbes 1600 m kõrgusel, oleme sunnitud tagasi pöörduma Sest tuul muutub lausa tormiks ja nähtavust pole enam. Trollid on meie peale kurjaks saanud! Miks?

                  Tagasiteel vaatame rajast laskumissuunas paremal pool veel külmunud järve ja jälgime eemalt Bodalsbreeni liustiku keelel toimuvaid jääõppusi.  Kl 14 jõuame tagasi oma laagri telkide juurde.

                  9. juulil, tõus kõrgeimasse tippu

                  Galdhopiggen asub Norra kõrgeimas osas Jotunheimi (tõlkes ’hiiglase kodu’) Rahvuspargis. On Norra ja Põhjamaade kõrgeim tipp (2469 m), ainult 5 meetrit kõrgem kui lähedal asuv Glittertind.    On ilmselt Norra populaarseim tipp oma kõrguse tõttu ja et ei vaja mägironija kogemusi. Mägi on kolmest küljest ümbritsetud liustikega, välja arvatud ida suunast  Spiterstulenist.
           Palju aastaid norralased ei teadnud et Galdhopiggen on nende kõrgeim tipp. Kõrgeimaks peeti Snohetta’t. 1844. a geoloog ja mägironija Baltazar Mathias Keilhau tegi 2 edutut katset jõuda Galdhopiggeni tippu.  1850. a jõudsid 3 meest Lom’ist mäe tippu: giid Steinar Sulheim, õpetaja Arnesen  ja kirikumees Flotten. Põhja poolt, Jyvasshytta hotellist ja suvesuusakeskusest alustab 1840 m kõrguselt enamus matkahuvilisi. Sest kõrguste vahe on siit tõustes oluliselt väiksem kui ida poolt tõustes. Põhiline osa liigub mägigiidide juhtimisel raha eest  ja ületab liustiku köisseongus liikudes. Meenutan oma paari aasta tagust tõusu Juvasshytta poolt:

                  Suusanõlvad on siin avatud aastaringselt, kuid  suvel, eriti  pööripäeva paiku, on siin pideva päevavalguse tõttu eriti lummav. Ja norralaste seas on suvesuusakeskused väga populaarsed. Järgmistel päevadel proovime meiegi selle mõnu ära! Esimese majakese ehitas siia juba 1884. aastal tuntud mägigiid Knut O.Vole, kelle bareljeefiga mälestuskivi on siin aukohal.

            Eile tõusime siia  laugele mägiplatoole 1840 meetri kõrgusel paiknevasse  Juvasshytta turismi- ja suusakeskusesse (turisthytte) päris hilja, kl 22 paiku. Viimased kümmekond kilomeetrit liikusime  asfalteeritud erateel, mille eest tasusime tõkkepuu automaadile 70 NOK-i metallraha. Autoga sõites võtavad  kõhedaks järsu nõlva ägedad kurvid. Üleval hütis vabu tube polnud, aga lahkelt lubati telkida hüti kõrval rohustel platsidel.

 Hommikul saabub siia bussidega  poolsada matkahuvilist, kellel on meiega ühine siht. Tasulised liustiku ja Goldhoppiggeni tipu retked algavad siit igapäevaselt kl 10. Neid juhivad tõsised mägironijad, mitmed neist  on Norra mägimatkajate assotsiatsiooni liikmed. Palume mägigiididelt konsultatsiooni ja saame loa oma varustusega iseseisvalt jätkata siinses rahvuspargis. Varasuvise sügava lume tõttu praegu kasse matkasaabaste alla vaja pole. Paar  seljakotti  soojade riiete, eine ja esmaabipakiga selga. Köis ja alpikirkad kaasa ja tiputõus võib alata....

 Kolmnurkse kujuga järsk ja tume kaljusein paistab ees. See ongi meie tänane tipp. Möödume köistee alumistest jaamadest. Suusanõlvadel on palju slaalomi ja lumelaua sõitjaid. Kividest tuuridega rada viib  meid lumisele liustikule. Hottellist on siia poole tunni tee. Edasi jätkame köisseongus: kallet praktiliselt pole, kuid lume all liustikus  võivad olla sissevajumiseks piisavalt laiad praod.  Liustiku lumel looklev tambitud rada  on hästi nähtav. Aga samm kõrvale pehmele helesinisele lumele, vajutab poole sääreni läbi. Puhast helesinist värvi  on  nii Norra jõed, lumi, liustikud, järved ja fjordid.  Ilmselt on see väga puhtast, graniidist pinnasest....

            Umbes ühe tunniga ületame liustiku ja liigume lumelt  tõususuunas vasakule suurtele kividele. Köied võib jätta siia kuivama. Aga kirka või suusakepi peaks kaasa võtma!  Kolmnurkne tume  kaljusein paistab lähedalt üsna hirmutav, kuid tõususuunas vasakult viivad kerged kaljud ja seejärel  kuni 30-kraadine sügava lumega nõlv kaljuseinast ohutus kauguses tippu.   Kivituuridega kaljuraja ja lumenõlva läbimiseks  kulub hütist teine  tund käiguaega, kuid kõrguste vahe on umbes 500 meetrit. Suve teisel poolel  muutub lumenõlv jäiseks: siis on vaja metallkasse matkasaabaste alla. Vaates ette on näha tipu kolmnurkne järsk kalju. Sellest minnakse liikumissuunas vasakult mööda umbes 30-kraadisele lumenõlvale. Köisjulgestust enam vaja pole...

             Meie alustame täna kl 6.50  ida poolt Spiterstuleni hotelli juurest (kõrgus 1100 m). Siia jõudsime eile, sõites viimased 18 km erateel (tee tollimaks). Hotelli juures  on parkla. Telkimiskohad on üle jõe silla. Valime oma platsid väikesesse varjulisse lohku. Telkimise eest tuleb tasuda hottelli administraatoritele 50 NOK-i inimese kohta. Selle eest saab dušši žetoone.

              Siit  algav  rada  kulgeb suhteliselt järsult  üles, algul rohusel kivinõlval. Kivikuhilatest tuurid on hästi nähtavad. Peagi rada hargneb paremale Juvasshytta suunas. Käimiskeppidest on palju abi. Meie jätkame rajal tõusu otse Galdhopiggeni suunas kergetel kaljudel ja sügavas lumes. Seljataga,  veidi paremal, paistab pidevalt Glittertindi lumine tipp.  Soovitatav on tõusta hommikul varem kui lumi pole veel liiga pehme ega vaju sügavalt sisse. Näeme kuidas  mägigiidide juhitud huvilised liiguvad  Juvasshytta poolt üle liustiku.   Mõlemad rajad kohtuvad alles tipus.

Rada keerleb Spiterstulenist mööda kaljusid Galdhopiggeni suunas.

Jõuame kl 10.30 tippu, kõik kuuekesi. Aega kuulub seega 3.40. Vaated siit on ilusad, nagu tõsistes kõrgmägedes! Selgituseks lisan et Norras `´õigeid´` kõrgmägesid polegi. Kõrgmägedeks loetakse vähemalt 3000 meetri kõrgusi mägesid. Lumiseid tippe on palju. Meie entusiasmi vähendab samas tipus olev  kohvik. Selle varustamine toimub kopterilt: kaup lastakse trossiga alla. Tipukohviku   uks  on  tavakülastajatele kinni: oodatakse mägigiidide vahendusel saabuvat rahvast. Katusel on veebikaamera. Täname trolle, kes pilved hajutasid et meid tippu lubada!  Teame et tipu  teisel pool on vertikaalne kaljusein, millele küll udus sattuda ei tahaks.... Kinnitame keha hea ja paremaga...

Naudime ilusaid vaateid ka laskumisel Spiterstuleni hottellini. Vastu tuleb palju rahvast, nii mägigiidide juhtimisel kui ilma. Galdhoppiggenilt Spiterstuleni hotelli  laskumiseks kulub  2.30. Teeme  paarkümne  minutilise  haagi  ühte nimetusse lumisesse tippu.... Laskumisel kohtame veel eestlasi Saaremaalt, kes seekord tippu ei jõua. Ilmselt alustasid liiga hilja. Ja tõsistes mägedes peale lõunat enam tippu ei tõusta!

Alla Spiterstuleni hotelli jõuame kõik koos kl 14. Peseme end dušši all, teeme sooja lõuna. Lisaks saarlaste autodele on siin veel Valdo Kangur’i mikrobuss. Veidi haige Liina on siin, ülejäänud noored  olevat üleval lumeõppustel. Matkajale vajaliku teoreetilise osa omandasid nad juba aasta algul. Ja veidi ka praktilisi õppusi, nii palju kui Eestimaal sai teha.

Me sõidame oma mikrobussiga Lom-i kaudu alla soojemasse orgu. Ees ootab maantee puhkekoht Pullfossi lähedal. Ilus männimets madalate kaljudega kärestikuse jõe kaldal....

12. juulil, lumise Snohetta mäe all

            Snohetta  (2286 m) on Dovrefjelli piirkonna kõrgeim tipp, millel on mõned väikesed liustikud. Piirkonnas võib näha muskusveiseid. Siia pääseb Oslo – Trondheimi rongi Kongsvolli  jaama kaudu, umbes 2 tundi Trondheimist.. Samuti võib tulla Trondheimi – Oslo maanteelt E6, mis kulgeb raudteega paralleelselt.

            Mägi asub 62.-el paralleelil, mitte kaugel polaarjoonest.      Nii võib ilm olla väga karm: tugev tuul ja madal temperatuur. Märtsis... aprillis on mõttekas siia tulla suusatama. Selleks on siin teel Snohetta tippu head varjupaigad: Reinheim  1350 m, Amotdalshytta 1300 m, Gamle Reinheim 1650  ( ainult hädaolukorras).  Neist varjupaikadest võib poole päevaga jõuda Snohetta tippu. Köisi ega alpinismivarustust vaja ei ole.

            Täna pääseme mäe lähedale sõjaväe keeluala kaudu. Siin on etteantud liikumisajad hommikul, lõunaajal ja õhtul. Sisenemine maksab auto pealt 50 NOK. Me sõidame alumisest tõkkepuust ülemiseni umbes 15 km. Ülemise tõkkepuu lähedal parkis koos meiega kümmekond autot. Edasi saab jalgsi liikuda avatud kivisel ’kuumaastikul’ kivise tõusuribi suunas. Snohetta lumine tipp on hästi näha, olles ümbruskonnast oluliselt kõrgemal. Praeme eile norralastelt ostetud kala ja imetleme ilusat mäepanoraami.... et homme varakult alustada tõusu mäele.

            Trollid otsustavad aga teisiti:  saates öösel meile kaela tugeva vihma ja udu.      Hommikul on ilm väga vilets. Pole vähimatki lootust mäele minna! Raivo ja Velda käisid siin mäe all suusamatkal ja ka siis ei õnnestunud mäe tippu tõusta. Kes on järgmised?

            Autoga sõitsime umbes 4000 km ja tõusime paljudele Lääne- ja Kesk-Norra tippudele. Roolis olid grupijuht- mägironija- lumeleopard Raivo ja Hindrek.  Telkisime peamiselt autoteede puhkekohtades. Toiduained ostsime põhiliselt Eestist ja menüü koostas Velda. Aktiivset puhkust nautisid veel mägironija-lumeleopard Helme (esimene Baltikumis ja siiani ainus Eestis), lapsed Ken ja Sten ning Tõnu ja allakirjutanu.

            Selgituseks lisan et alpinist- mägironija saab lumeleopardi aunimetuse vähemalt 4 seitsmetuhandelise Pamiiri – Tjan-Šani tiputõusu eest. Hea lugeja, kui oled Eestimaa matka/terviseradadel pidevalt harjutanud ja tahad ka valgete ööde ajal trollidemaa energiat koguda, siis tule enne teeleasumist praktilistele õppustele. Näiteks Harju matkaklubisse (vt   www.matk.ee).  

            Ülo Kangur,   matkajuht.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: