Tere tulemast !  Welcome! 

Ülo Kangur'i  koduleht 

Mägedest paremad on mäed, kus pole veel olnud!

Matk Kanada Prantsusmaale

Hea lugeja, kirjutan Sulle oma 2013. aasta suvisest automatkast prantsusekeelses Quebecis ja perepuhkusest Kanadas. Vt pilte albumis 'Kanada 2013' http://picasaweb.google.com/ylo.kangur/ 

Ettevalmistus

’Aastatel 1534- 36 ja 1541- 42 juhtis prantslane Jacques Cartier Saint Lawrence’i jõe piirkonda tehtud ekspeditsioone ning kuulutas need alad Prantsusmaale kuuluvaiks. Ta hakkas jõe suuet ümbritsevaid alasid nimetama Kanadaks  (algonkini indiaani sõnast ’kanata’, küla või asundus). Seitseme- aastase sõjaga 1763. a. kaotasid  prantslased  Quebec’i  piirkonna inglastele’.

 Nii kirjutatakse ajaloo annaalides ja näidatakse väga põhjalikult Ottawa jõe ääres asuvas Tsivilisatsioonide muuseumis. Bytown nimelise töölaagri kohale rajati  aastatel 1859... 1865 Ottawas Kanada parlamendihooned, kus me  paar päeva tagasi jälgisime efektset valgusšoud Kanada riigi  ja selle pealinn Ottawa ajaloost. Neid etendusi naudivad inimesed suve  õhtuti lausa murul istudes.

              Praegu on Kanada rahvaarv 33,5 miljonit, pindala 9 984 670  km2, seda piirab 3 ookeani ja liitriik koosneb 13 provintsist- territooriumist, oma valitsustega. Üks nendest on Quebec – vana hea Prantsusmaa, mida läbib tähtsaim  kauba- ja laevatee -- Saint Lawrence'i jõgi. Jõgi on ühenduslüliks rohkem kui 4000 km pikkusele laevatatavale veeteele, ühendades omavahel Suure järvistu ja Atlandi ookeani. Quebeci provintsis elab ligi 8 miljonit inimest, pealinnaks samanimeline linn.

              Meie Kanada matka ettevalmistus algas pool aastat varem netis ja raamatukogudes olevate teabematerjalidega tutvumisega, sõidupiletite tellimisega. Põhitöö tegid Sirje ja ajutiselt Ottawas elavad Silver ja Madli. Eesmärgiks seadsime matkata omapärasel vanal Prantsusmaal – Quebeci provintsis. Oleme oma matkad reeglina ikka ise korraldanud ja reeglina saanud poole odavamalt kui reisifirmade kaudu.

Eesti matkajad on Kanadas vähe käinud. Tean Guido Leiburi 5. raskusastme  jalgsimatka gruppi 2008. aastal Baffini saarele.  2012. aastal läbis Kanada jalgrattamatkaja  Raimo Laosma   ja 2013 aastal  matkas siin samuti  jalgrattamatkaja Teet Suurkivi, mõlemad üksinda.

Naljaga pooleks, matka ettevalmistus jätkus vaatlusega õhust. Nimelt Euroopa ja Põhja-Ameerika vaheline lennukoridor kulgeb üle Gröönimaa lõunatipu, Kanada arktiliste saarte ja Saint Lawrence jõe  ning lahe. See ongi ju Quebeci provints!

Paar päeva enne matka ostsime Ottawa Costco kauplus- hulgiladudest vajalikud toiduained. Sellest kaupluseketist ostavad paljud kanadalased  oma toiduained  tavaliselt nädalaks ette. Samuti ostetakse siit tööstuskaupu väga soodsalt.

 

Vanale heale Prantsusmaale

 23. augustil 2013 alustame matka oma autoga Ottawa kodust Rideau pargi lähistel, kus on Rideau Hall’is  on Kanada kindralkuberneri ja residents, samas kõrval peaministri residents. Väikese jalutuskäigu kaugusel  pargist paikneb Eesti  suursaatkond. Paljud riigi- ja valitsusjuhid on Rideau parki istutanud oma puu. Nende hulgas ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Ületades Ottawa jõe, jõuamegi Quebeci provintsi, kus oleme juba külastanud muljetavaldavat Tsivilisatsioonide muuseumi. Siit algabki siis see vana hea Prantsusmaa. Kuningate või keiser Napoleon I ajastu?  Laternapostidel olevad pildid meenutavad küll keisrit. Meil pole midagi Napoleon I vastu, kes oli peale surma 1840- ndatel aastatel Prantsusmaal väga austatud. Keisri panteoni jaoks otsis prantsuse ajakirjanik Louis-Antoine Léouzon Le Duc Eestistki väärikat kivimit, mille (tumepunase porfüüri) leidis Soomest. 1861. aastal valmiski Pariisi Panteonis tumepunasest porfüürist Napoleon I sarkofaag. Just see prantsuse ajakirjanik  rääkis esmakordselt iseseisva Eesti riigi ideest!

 Edasi jõuame Gatineau parki, mis  on 20 minuti autosõidu kaugusel Ottawa  kesklinnast. Park kujutab endast 36000 hektarit järvede ja metsaga kaetud järsakuid. Pakub põnevaid vaateid Ottawa jõe  orule. Talvel peetakse just siin tuntud Gatineau suusamaratoni, kus on Eesti peaminister Andrus Ansip  osalenud. Meie Silvergi on osalenud  mitmel siinsel maratonil ja mainib siinsete suusaradade raskust, eriti kiireid laskumisi. Sest mäed ise on meie Otepää omadest poole kõrgemad ja laskumised väga kiired.

Peale tublit autosõitu, mis jääb pimeda peale jõuame  õhtul Quebeci  provintsi väikelinna. Muidugi pakutakse meile õhtusöögil suhkru asemel  vahtrasiirupit., Põhja-Ameerikale ainuomast toodet. Ja Kanada toodangust 90% tuleb  just  siit Quebeci provintsist.

Siin on tunda vana prantsuse aadlike stiili, Napoleoni aega.  Veendume et suurem osa elanikest räägib prantsuse keelt ja prantsuse keel on ka provintsi ametlik keel.  Siinnne prantsuse keel on väga vana, pahatahtlikumad ütlevad et puuraidurite keel!  Meie prantsuse keele oskajal Sirjel on raske siinse administraatori jutust aru saada. Inglise keele oskajaid on provitsis vähe: Wikipeedia andmeil emakeelena  ainult 7,8% inimestest.

 

            Metsapargi mugavasse telki

24. augustil sõidame maanteel  138 edasi 130 km Ile d’Orleans,i saarele. Teeme saareringi 67 km ja selle lõpuosa piknikukohas sööme oma autoga kaasavõetud toitu. Edasi sõidame Sainte Anne kanjoni, kus käime  üle kolme silla eri kõrgustel ja veepiiril trossi küljes on ronimisrada kaljuronijatega. Mõnus ja emotsionaalne matk kanjonis teeb hea söögiisu, tuleb minna lähedalasuva St. Pauli väikelinna  sööma.

Edasi sõidame Grands Jardins rahvusparki, kämpingusse Pied des Monts (tõlkes ’mäe jalamil’), vt veebis www.sepaq.com. Pimedas kl 21 jõuame telkimisalale telki nr 23. Sööme Kanada Huttopia tüüpi puitalusega avaras telgi laua ääres. Siin on gaasipliit ja gaasiga soojendusahi, toidunõud jne. Elekter tuleb teenustemaja katusel paiknevatest päikesepatereidest.

Toiduained soovitatakse siin ööseks   viia tagasi autosse:  musta värvi suure karu oht. Ameerikas on need tuntud baribali nimega. Sageli märgistavad nad puid oma hammaste ja küünistega.  Ja metsas eraldiseisvatest telkidest on ju kerge lõhna järgi valida ja võtta head ja paremat! Telgid on üksteisest paarikümne meetriste metsaribadega eraldatud. Täidame soovituse kiire õhtusöögi järel: toit autosse varju. Võib-olla on siin lisaks baribalidele ka grisli karusid? Ei taha siin kummagi kiskjalisega kohtuda!

Lähedal  teenustemaja pesulas peseme hambad puhtaks ja peagi oma magamiskottidega laiadele telgi madratsitele unele  Gaasiahi kütab kahekordse riidega telgi meeldivalt soojaks! Isegi liiga soojaks, lülime peagi välja. Meenuvad külmad ööd veneaegsetes telkides, kus buržuika tüüpi metallahje tuli öö läbi pidevalt kütta.

 

            Bonjour- bonjour matkarajal

25. augustil hommikul  alustame tõusu  kämpingu administraatori maja juurest Cygnes mäele, kuhu viib markeeritud rada. Siin kontrollib pargi töötaja meie nimesid: oleme tõesti külastajate nimekirjas! Tugev rada viib pidevalt kõrgemale, vertikaali suunas umbes 500 m. 1 tund  45 minutit  kulub meil tõusuks 980 m kõrgusele mäele. Palju on laudteid (taimede kaitseks) ja vaatekohti. Alla laskume tuldud teed mööda alla 1 tunniga.

 Järve vaade on väga võimas, meenutades veidi Põhja- Soome tundruid. Rahvast on rajal palju, viidad ja info vaateplatvormidel on ainult prantsuse-keelne. Kuid kõik tervitavad rõõmsalt: Bonjour (prantsuse keeles ’tervist’)!  Eriti tore on kui meie väike Sipsu seda ütleb, isa seljas istudes! Tundub et siin liiguvad põhiliselt kohalikud prantslased, kes armastavad metsapuhkust.

 Kämpingusse tagasi jõudnud,  peseme sooja veega higi maha. Soe vesi on limiteeritud, müntide eest. Seejärel sööme oma telgi ees laua ääres lõuna: makaronid singi ja viineritega. Naudime ümbritseva metsa  vaikust ja rahu. Õhtul teeme õues betoonalusel lõket ja grillime liha. Puid ostame ja korjame metsast. Viimast siiski ei lubata. Ilmselt nähti meie eile korjatud metsakuiva - puid ja tuldi ütlema, keelupabergi kaasas.

 

 

            Vaalade vaatlusele

26. augustil  paaritunnine sõit toob meid autotee lõppu. Auto parklasse ja praamile, et  sõita põiki üle St. Lawrence jõe fjordi. Ja edasi liigume väikese laevaga kl 12.30 ... 15 vaalu vaatlema. Veebi reklaamist lugesime matka ettevalmistuse käigus: ’Tule ja kohtu ebatavalise imetajaga. Suvel kutsume Sind Saquenay fjordi suudmesse vaalu vaatlema. Need liiguvad siin pidevalt.  Jälgida saab neid kaatrilt või väikeselt laevalt giidi juhatusel.’

Näeme valget Beluga vaala [whale] ja  musta värvi kühmselgvaala [humpback]. Pikkus  olevat viimasel 11... 13 m, kaal 25 ... 30 tonni.  Näeme põhiliselt sukelduvate vaalade sabasid ja selja uimesid.  Giid jutustab, et  7500 sellist vaala ujuvad igal aastal Kariibidelt siia Põhja- Atlandile külmematele vetele sööma.  Giidi viipe järgi vaatame küll  paremale, küll vasakule. Kümmekond laeva ja kaatrit ajavad niiviisi vaalu taga, manööverdades oskuslikult paremale ja vasakule. Ja vaaladele ilmselt meeldib meiega mängida!

 Peale vaalavaatlust sööme linnas St. Hubertsi söögikohas, arve inimese kohta 25  Kanada dollarit. Kaubad ja tooted on siin kallimad kui USA-s. Õhtuks jõuame Fjord–du-Saguenay rahvuspargi Baie-Eternite kämpingusse, metsa kus kl 20 on külastuskeskus suletud ja paberil pakutud telefonidel on automaatvastaja, prantsuse keeles. Kus on meie telgi võtmed? Peale otsinguid leiame, et meie 59. telgil on võtmed ees. Telgid on meile juba tuntud Huttopia tüüpi, veidi vanemad. Kiire õhtusöök telgis elektrivalguses, käik läheduses olevasse pesumajja, toiduained jälle kurjade karude eest autosse. Ja magama tuttavatele  laiadele madratsitele Kanada Huthopia statsionaarses telgis. Telgid on veidi vanemad kui eelmises pargis.

 

            Matkarajal Neitsi Maarja juurde

27. augustil   sõidame autoga pargi külastuskeskusesse. Siit algab matkarada fjordi servas mäkke. Loodus ja maastik meenutavad siin Skandinaaviat, meile koduseid Norra fjorde. Metsa on siiski rohkem ja tugev märgistatud rada lookleb aina kõrgemale... kuni 380 meetri  kõrgusele veepinnast.  Edasi Neitsi Maarja  kuju Sentier-de-la-Statue  juurde on veidi laskumist. Kokku on 7 km ehk 3... 4 tundi käiku. Rada tõuseb suhteliselt järsult üles mäkke ja laskub umbes 180 m kõrgusele kujuni, mis on ka fjordi majakaks. Enne kuju on hütt – varjupaik, kus saab häda korral ööbida.  Õhtul teeme oma telgi ees lõkkeõhtu ostetud ja korjatud puudega.

28. augustil  on ilm hoovihmadega.  Käime matkarajal, mis algab meie kämpingust meie telgi lähedal ja viib külastuskeskusesse. Raja pikkus on 4 km, tavaline sportlik rada. Läbime raja edasi ja tagasi. Käime veel autoga lähedal asulas toiduaineid ostmas. Lõuna teeme telgi ees. Grillime lihakraami oma telgi ees vastavas kohas. Liigutatav rest betoneeritud lõkkealuse kohal. Lõkkepuid tuleb osta, aga korjame ka veidi metsakuiva (mis on küll keelatud).

Peale lõunat Silver jookseb meie käidud rajad veelkord läbi ja Madli läheb Sipsuga külastuskeskusesse, basseini ujuma. Mehed käivad aga lähedal jões end karastamas. Siin kalastuskohas on see küll ilmselt keelatud.

29. augustil on meie viimane päev Baie- Eternite  kämpingus. Jalutame ümbritsevas metsas, ujume veelkord jões ja naudime oma  Huthopia telgi mõnusid. Siinsetes metsaga eraldatud telkimiskohtades saab ka oma telgiga ööbida. Kuid hinnad on siiki meie jaoks kallid.

 

            Quebeci pealinnas Quebecis, Montrealis ja Calypso veepargis

30 augustil  sõidame autoga Quebec’i linna Lowes Concorde hotelli. Quebec’i  linn on päris prantslaslik, vaid 5% 715 tuhandest ei räägi prantsuse keelt. Ajalooline kese on St. Lawrence jõe ääres suurel kaljul. Nimi on algonkini keelest ja tähendab kohta, kus jõgi kitseneb.

 

Vana hea Prantsusmaa on provintsi pealinnas igal pool. Tore, Tallinnast veidi suurem muuseumilinn rippuvate lilledega Saint Lawrence jõe kaldal.  Sirjega käime katoliku kirikus missal  (Notre-Dame-Basilica-Catedral).  Seejärel käime Forti muuseumis inglaste ja prantslaste ajaloolise võitluse lühietendust vaatamas. Pilet täiskasvanule 8 $ ja seeniorile 6 $. Vanalinnas ostame tänaval mõned pildid ja šoppame. Õhtul ujume oma hotelli 4-ndal korrusel. Väike bassein on sees ja väliterraassil, aga saun on vilets.

            31. augustil   jookseme Silveriga 2,3 km edasi-tagasi kohvikusse saiade järgi. Sööme oma hotellis hommikueine ja kõnnime Quebeci  linna  kindluse vahtkonna vahetust vaatama.

            Edasi sõidame Montreali linna keskusesse, kus diplomaadid saavad tasuta parkida. Modernses kohvikus sööme läbipaistvalt õhulisi eht-prantsuse pannkooke vahtrasiirupiga. Miljonilinn on Quebeci provintsi suurim ja väga prantslaslik. Kõikjal paistab vana Prantsusmaa impeeriumi võimsust. Kindlasti on siin palju rohkem Prantsusmaad kui tänapäevases ’multi kulti’ Pariisis.

Meie automatk aga läheneb lõpule. Umbes 25 km enne Ottawat külastame  oma tuttavat Calypso veekeskust. Siin käisime juba enne matka, oma esimesel Kanada nädalal. Meeldejäävad on siinsed  soojad  pulbitsevad väliveed nimetusega ’Kongo jõe kallastel’. Palju on  siin erinevaid kiirlaskumisi liutorudes ja ’hüppemägedelt’,  kilealusel pea ees, kanuudega, suurte parvedega jne. Tõesti väga võimas julguse proov, mida Euroopas pole seni näinud!

 

            Nägemiseni, Kanada

Õhtuks jõuame oma Ottawa koju, kus peseme mustad asjad pesumasinas. Matk on lõppenud.  Kokku  8 päevaga läbisime 2. raskusastme  auto/ jalgsimatkal 2007 km. Matkal  käisid Sirje, Madli, Silver, Sipsu  ja allakirjutanu.

Matkal veendusime et Kanada  probleem tuleneb inglaste ja prantslaste vastasseisust. Eriti Quebeci prantsusekeelsetest elanikest. 1969. aastast on prantsuse keel Kanada teine riigikeel. Ja edasi nõudsid prantslased Kanadast eraldumist. 1980. aasta rahvahääletusel jäid iseseisvuse pooldajad vähemusse. 1995. aasta rahvahääletusel jäid nad samuti vähemusse. Inglise keelne Ontario provints muutus veel enam  Kanada keskuseks, sest  suur raha liikus prantsuse keelsest Montrealist Torontosse. Seepärast on tõeline ime, et väikesel Eestil õnnestus iseseisvuda Nõukogude impeeriumist.

Torontosse kerkisid võimsad pilvelõhkujad, teletorn ja kokkuvõttes väga kaasaegne nüüd 5 miljoni  elanikuga suurlinn. Pärast seda on Quebeci provintsi Kanadast  iseseisvumise soov kahanenud. 2008. a. Alanud  majanduskriisi on Kanada majandus suhtelise kontrollituse tõttu hästi üle elanud.

Just Torontosse me nüüd sõidame, et näha siinsete eestlaste elu Meil oli võimalus puhata Olevi ja Astridi eramus. Paarikümne aastaga on need tublid rahvuskaaslased siia rajanud oma uue kodu. Eestiski tuntud Bombardieri lennukitehase lennuvälja lähistele. Palju tänu teile (ja tütar Kellyle ning tütrepoeg Taylorile) koduse vastuvõtu ja suurlinna tutvustamise eest.

 

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: